vahepeal

vahepeal käib eestis vilgas suvemelu ja minul tuli teha 2 trippi barcelonasse. esimest korda oma kallite kolleegidega ja teine kord sõber erikuga taanist.
barcelona on mingis mõttes vastand siberisse. kui siberis on turistide tihedus per km2 üks hõredamaid maailmas, siis barca kesklinnas suviti on vastav näitaja kindlasti oma tiheduselt maailma top 5-s.
kindlasti on barcelona "must" koht igasugustele arhidektuuri friikidele. lisaks Gaudi hittidele Sagrada Familiale (mis sees oli tühi) ja Park Güell'ile (kuhu ma ei jõudnud) jätab linn mulje, et linnaisad ei ole ühelegi detailplaneeringule kätt ette pannud - mida lennukam ja fantaasiarikkam on maja projekt, seda parem! Sestap - kui sulle majad huvi pakuvad, siis võid rahulikult paar nädalat Barcelonas veeta, ilma et igavust karta tuleks. Lisaks majadele käivad kataloonlased täiesti vabalt ümber igat sorti skulptuuride, monumentide ja muu säärasega. neid on igal võimalikul vabal platsikesel alates pühakujudega mauride aegadest lõpetades modernsete taiestega.
lisaks ülalmainitule on barcelonas tore, et korralik beach on kohe südalinnas. reeglina suurlinna südames suplusvõimalust ei ole kuna vesi on liialt räpane. barcelonas seda muret ei ole.
negatiivne on, et turistimekale kohaselt on palju taskuvargaid, öösiti pakutakse sulle nurga taga igast narkootilist sodi ja hotelle on raske tipphooajal saada.
kokkuvõttes on barcelona näol tegemist paljuski tüüpilise (köök, teenindus, turismiatraktsioonid, inimesed) vahemere äärse turistidest ummistatud linnaga. koos oma plusside ja miinustega. kellele meeldib. sellele meeldib. minu jaoks on barca huvitav, kuid mingit olulist feelingut minul seal ei tekkinud. võib-olla oleks pidanud tunde saamiseks võtma ette reisi mõnda maakohta...
Rääkisin ühel lõunasöögil Erikule oma Siberiplaanist. Erik küsis, et miks ma sinna lähen. Ma ei osanud talle vastatagi kohe. Erik arvas, et see oleks üks viimaseid kohti maailmas, kuhu tema tahaks minna...