lükkan siia üles lingid, mis on mulle jäänud silma netis meie reisi sihtmärkide kohta ilmunud.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=16244829
Friday, June 22, 2007
Wednesday, June 20, 2007
otsustet
et siis täna sai viimane reisikaaslane kolmest (minu jaoks seni täiesti tundmatu isik) ka reisiloa s.t. kinnitati tema (vist palgata) puhkus töö juures. ja seega on reis otsustatud. sõidame 31 aug. ja orienteeruvalt 20-25 päevaks.
Marsruut: Tallinn - Peterburg (auto või bussiga), -> Peterburg -> Vladivastok (lennuk), Vladivastok -> hulga vahepeatusi siberis -> Moskva (rong). Moskva -> Tallinn (?). ja ega vist hetkel ei ole täpsemalt vajagi.
Miks mind see reis erutab? Erutab rohkem kui sharm el sheik? rohkem kui maaliline lõuna prantsusmaa või kultuuri ja romantika paabel Itaalia? Esiteks seal ei ole turiste. asi on naturaalsem. lubatagu mul siin võrdlus: me ei sõida loomaaeda vaid vabasse loodusesse. Lugesin kuskilt, et Eesti tuntuim palverändur Paolo Coelho sõitis 2006 aastal läbi sama marsruudi. S.t. Vladivastokist Moskvasse. Rongiga. Ehk on tema autoriteet mõne jaoks argument sellist reisi ette võtta? Mina isiklikult ei ole ausõna ühtki Coelho raamatut lugend ja minu otsust ta ei aita kaasa ja ei sega. Aga tunnen, et ei vinni teisi kohti maha teha ja oma valikut õigustada hetkel rohkem. lepime kokku, et reisimine on alati ja sõltamata sihtkohast fun ja las sellega arutelu siin kohal ka lõpeb.
Marsruut: Tallinn - Peterburg (auto või bussiga), -> Peterburg -> Vladivastok (lennuk), Vladivastok -> hulga vahepeatusi siberis -> Moskva (rong). Moskva -> Tallinn (?). ja ega vist hetkel ei ole täpsemalt vajagi.
Natuke eellugu meie reisile. See on reis rongiga läbi venemaa. Professor Aleksander Pjatigorski kirjutas kord, et Venemaal on alati olnud probleemid ajaga, kuid iialgi mitte probleeme ruumiga. Soovin seda aksioomi tunda omal nahal (viide siinkohal Moldaavia literaat Boris Buracinschi artiklile keskusis).
Teekond Venemaal – see pole vaid liiprid, rööpad, asfalt ja suund, see on eriline organism, mis elab oma iseseisvat elu. Sellest kirjutas juba 18. sajandil esimene professionaalne vene rändur Karamsin. Rännates mööda Venemaad, tuleb teega sõbraks saada, sest muidu võib see sind viia sellisesse kohta, kust tagasiteed enam pole. Niiviisi juhtus kunagi krahv Tolstoiga ja tänapäeval Jerofejeviga.
Venemaal on niimoodi, et inimene mõtleb, aga Jumal naerab. Ostad pileti Jekaterinburgi, aga piletil on kirjas Sverdlovsk. Möödud peatusest Vjatka, aga raudteejaamas on silt “Kirov”. “Ta sõitis Odessasse, kuid sattus Hersoni”, nagu lauldi ühes laulus revolutsioonilisest madrusest Železnjakist. Ja ega see pole huumor, see on reaalsus.
Miks mind see reis erutab? Erutab rohkem kui sharm el sheik? rohkem kui maaliline lõuna prantsusmaa või kultuuri ja romantika paabel Itaalia? Esiteks seal ei ole turiste. asi on naturaalsem. lubatagu mul siin võrdlus: me ei sõida loomaaeda vaid vabasse loodusesse. Lugesin kuskilt, et Eesti tuntuim palverändur Paolo Coelho sõitis 2006 aastal läbi sama marsruudi. S.t. Vladivastokist Moskvasse. Rongiga. Ehk on tema autoriteet mõne jaoks argument sellist reisi ette võtta? Mina isiklikult ei ole ausõna ühtki Coelho raamatut lugend ja minu otsust ta ei aita kaasa ja ei sega. Aga tunnen, et ei vinni teisi kohti maha teha ja oma valikut õigustada hetkel rohkem. lepime kokku, et reisimine on alati ja sõltamata sihtkohast fun ja las sellega arutelu siin kohal ka lõpeb.
Subscribe to:
Posts (Atom)