ettevalmistused 2

Murrangulised sündmused on vahepeal aset leidnud!!!

1. Minu kaks reisikaaslast said viisad. Ja koos viisaga reisibürootädilt ka sooja silmavaate koos julgustusega: "minge ikka Venemaale, ei ole seal karta midagi".
Siiski on vahepeal Venemaa tublisti vaeva näinud, et meie reisiseltskonnale hirm nahavahele ajada. Nimelt:
- lõhkes neil rongis pomm (meie veedame aga pool oma reisist rongis!),
- Vladivostokis (meie üks peamine sihtkoht) toimus Eesti vastane miiting (seoses Erna retkega vist),
- üks Eesti ärimees uppus kahtlastel asjaoludel Kaug-Idas,
- vene natsid vedasid kaks teise rahvuse esindajat metsa ja hukkasid nad seal "Elagu Suur-Venemaa" hüüete saatel (sic!!!).
Njah, tundub, et standardreisivarustuse hulka peab kuuluma ka vormistatud tõestus sellest, et ME EI OLE KAAMELID (s.t. natsid). Lisaks ka plaan b, kui mainitud tõestus ei toimi. Ma ei kahtle, et vähemalt 95% vene rahvast on sõbralikud ja abivalmid. Aga tõenäosus pika reisi jooksul mõne lolli otsa sattuda on täiesti olemas.

2. Kohtusime esmakordselt kolmekesi. Ja mina kohtusin esmakordselt kolmanda reisikaaslasega - tema nimi on Jaak. Esmamulje on seltskonnast sümpaatne. Jäin hakatuseks esimesele kohtumisele pool tundi hiljaks. Tulin Soomest ja Jaak ja Tarmo ootasid mind sadamas. Keegi aga minu hilinemisest tuju langeda ei lasknud ja nägusid ei teinud. Läksime minu poole asja arutama. Äärmiselt sümpaatne käitumine ja mina luban enam mitte hilineda!!!

3. Ostsime lennupiletid ära. See on nüüd kindlaim märk, et reis toimub ja tagasiteed ei ole. 02 spetembri õhtul Piiterist ja 10,5 h pärast maandume Vladivostokis. Vahemaandumisi õnnestus meil vältida. Lendu teostab Russian Airlines ja maksumus on ca 7000 eeki. Oluliselt odavamalt ei saa.
Meie arvestuste kohaselt peaks olema tegemist maailma pikima marsruudiga ühe riigi piires (jätkem koloniaalsaared ja alaska välja). Istud lennukisse - Venemaa; lendad 10,5 tundi ja kui suvalisel hetkel alla vaatad - Venemaa; maandud ja lahkud lennukist - ikka Venemaa!

4. Panime esialgse plaani paika. Mitte väga detailse ajakava, pigem rõhuasetused. Rõhu asetasime Kaug-Ida ja Baikali piirkonnale. Minu arusaamist järgi on plaan järgmine:
a. 3ndal septembril alustame vladivostokist. vladik on sadamalinn ja regiooni lõbusaim linn. samuti on sealsel mererannikul ka ehk miskit vaadata.
b. amuuri jõgi. selle piirkonna keskus on habarovsk. pidi ilus ja vaikne linn olema, kutsutakse ka Kaug-Ida pealinnaks. Kindlasti annab selles eksootilises jõgikonnas põnevaid retki kokku seada.
3. baikali järv. maailma sügavaim järv, maailma suurim mageveehoidla jne. rikkaliku ainulaadse floora ja faunaga. baikalit ümbritseb burjaatia kubermang, pealinnaga Irkutsk. hetkel ei tea veel täpselt mis nurga alt me baikalile läheneme, kuid selge on see et baikal ja burjaadid on selle reisi vaieldamatu eeldatav kõrghetk.
Rohkem me plaane ei teinud. Peale Baikalit vaatame kalendrisse ja kui aeg on juba septembri II pooles, siis tuleme otse koju. Kui on veel aega, siis plaanime mõne lisaretke taigasse ja Uuralitesse. Tundub, et Jaagul on töökohalt suurem surve, ja tema peab hiljemalt 21 sept Tallinnas laua taga olema. Mina olen planeerinud 3-4 nädalat puhkuseks.
Tarmo soovitas igaks juhuks ka üks odav telk ja magamiskott kaasa võtta. Loodusesse minek ikkagi. Eks näis. Pakkimise peatükini me veel jõuame.

ettevalmistused

ettevalmistused sujuvad maksimaalselt loius tempos. kontakteerusin täna esimest korda telefoniteel ühega oma tulevasest reisukaaslasest. Tarmoga. Tarmo kinnitas, et reisiplaan on jõus. ainult, et neljas tüüp langes ära. töö juurest ähvardati kohast ilma jätta, kui ta minema peaks.
Tarmo palus mul lennupileteid sebida. lükkasin selle palve tulevikku. neil (tarmol ja sellel kolmandal tüübil, kelle nime ma hetkel ei tea) ei ole veel viisasitki. kuna hetkel ei ole eestlasele venemaale turismiviisa saamine surmkindel, arvasin, et las nad saavad esmalt viisad passi. siis ostame lennupiletid. tarmo oli vist nõus.
tore on see, et ka tarmol ei olnud plaani osta kohe ka tagasisõidu piletit. meeldetulekuseks - tagasi tuleme rongiga. ma kartsin äkki on tegu tublide planeerijatega, kel on marsruut juba kohal käimata juppideks jaotatud ja igasse rongipeatusesse minutipealt aega arvestatud. õnneks tarmo ütles, et "tagasi tuleme nii nagu saame".
veel ütles tarmo, et tal on raamat "trans-siberia" lonely planet sarjas. oli ilmatuma aja seda teost oodanud. arvasin optimistlikult, et ehk jõuan laenata järgmisel nädalal ja meie marsruudiga tutvuda. kuid tõenäoliselt tutvun ma selle teosega peterburg-vladivastok lennukis. aga ega varem ei oleks selle infoga ka vist miskit peale hakata.

vahepeal

vahepeal käib eestis vilgas suvemelu ja minul tuli teha 2 trippi barcelonasse. esimest korda oma kallite kolleegidega ja teine kord sõber erikuga taanist.
barcelona on mingis mõttes vastand siberisse. kui siberis on turistide tihedus per km2 üks hõredamaid maailmas, siis barca kesklinnas suviti on vastav näitaja kindlasti oma tiheduselt maailma top 5-s.
kindlasti on barcelona "must" koht igasugustele arhidektuuri friikidele. lisaks Gaudi hittidele Sagrada Familiale (mis sees oli tühi) ja Park Güell'ile (kuhu ma ei jõudnud) jätab linn mulje, et linnaisad ei ole ühelegi detailplaneeringule kätt ette pannud - mida lennukam ja fantaasiarikkam on maja projekt, seda parem! Sestap - kui sulle majad huvi pakuvad, siis võid rahulikult paar nädalat Barcelonas veeta, ilma et igavust karta tuleks. Lisaks majadele käivad kataloonlased täiesti vabalt ümber igat sorti skulptuuride, monumentide ja muu säärasega. neid on igal võimalikul vabal platsikesel alates pühakujudega mauride aegadest lõpetades modernsete taiestega.
lisaks ülalmainitule on barcelonas tore, et korralik beach on kohe südalinnas. reeglina suurlinna südames suplusvõimalust ei ole kuna vesi on liialt räpane. barcelonas seda muret ei ole.
negatiivne on, et turistimekale kohaselt on palju taskuvargaid, öösiti pakutakse sulle nurga taga igast narkootilist sodi ja hotelle on raske tipphooajal saada.
kokkuvõttes on barcelona näol tegemist paljuski tüüpilise (köök, teenindus, turismiatraktsioonid, inimesed) vahemere äärse turistidest ummistatud linnaga. koos oma plusside ja miinustega. kellele meeldib. sellele meeldib. minu jaoks on barca huvitav, kuid mingit olulist feelingut minul seal ei tekkinud. võib-olla oleks pidanud tunde saamiseks võtma ette reisi mõnda maakohta...
Rääkisin ühel lõunasöögil Erikule oma Siberiplaanist. Erik küsis, et miks ma sinna lähen. Ma ei osanud talle vastatagi kohe. Erik arvas, et see oleks üks viimaseid kohti maailmas, kuhu tema tahaks minna...

artiklid meie reisisihtkohtadest

lükkan siia üles lingid, mis on mulle jäänud silma netis meie reisi sihtmärkide kohta ilmunud.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=16244829

otsustet

et siis täna sai viimane reisikaaslane kolmest (minu jaoks seni täiesti tundmatu isik) ka reisiloa s.t. kinnitati tema (vist palgata) puhkus töö juures. ja seega on reis otsustatud. sõidame 31 aug. ja orienteeruvalt 20-25 päevaks.
Marsruut: Tallinn - Peterburg (auto või bussiga), -> Peterburg -> Vladivastok (lennuk), Vladivastok -> hulga vahepeatusi siberis -> Moskva (rong). Moskva -> Tallinn (?). ja ega vist hetkel ei ole täpsemalt vajagi.

Natuke eellugu meie reisile. See on reis rongiga läbi venemaa. Professor Aleksander Pjatigorski kirjutas kord, et Venemaal on alati olnud probleemid ajaga, kuid iialgi mitte probleeme ruumiga. Soovin seda aksioomi tunda omal nahal (viide siinkohal Moldaavia literaat Boris Buracinschi artiklile keskusis).

Teekond Venemaal – see pole vaid liiprid, rööpad, asfalt ja suund, see on eriline organism, mis elab oma iseseisvat elu. Sellest kirjutas juba 18. sajandil esimene professionaalne vene rändur Karamsin. Rännates mööda Venemaad, tuleb teega sõbraks saada, sest muidu võib see sind viia sellisesse kohta, kust tagasiteed enam pole. Niiviisi juhtus kunagi krahv Tolstoiga ja tänapäeval Jerofejeviga.

Venemaal on niimoodi, et inimene mõtleb, aga Jumal naerab. Ostad pileti Jekaterinburgi, aga piletil on kirjas Sverdlovsk. Möödud peatusest Vjatka, aga raudteejaamas on silt “Kirov”. “Ta sõitis Odessasse, kuid sattus Hersoni”, nagu lauldi ühes laulus revolutsioonilisest madrusest Železnjakist. Ja ega see pole huumor, see on reaalsus.

Miks mind see reis erutab? Erutab rohkem kui sharm el sheik? rohkem kui maaliline lõuna prantsusmaa või kultuuri ja romantika paabel Itaalia? Esiteks seal ei ole turiste. asi on naturaalsem. lubatagu mul siin võrdlus: me ei sõida loomaaeda vaid vabasse loodusesse. Lugesin kuskilt, et Eesti tuntuim palverändur Paolo Coelho sõitis 2006 aastal läbi sama marsruudi. S.t. Vladivastokist Moskvasse. Rongiga. Ehk on tema autoriteet mõne jaoks argument sellist reisi ette võtta? Mina isiklikult ei ole ausõna ühtki Coelho raamatut lugend ja minu otsust ta ei aita kaasa ja ei sega. Aga tunnen, et ei vinni teisi kohti maha teha ja oma valikut õigustada hetkel rohkem. lepime kokku, et reisimine on alati ja sõltamata sihtkohast fun ja las sellega arutelu siin kohal ka lõpeb.